Britt Järvet: õppijakesksus ei kajastu uues kõrgharidusseaduses piisavalt

Kuigi uus planeeritav Kõrgharidusseadus hõlmab muuhulgas ka häid arenguid just õppijakesksuse* poolest, siis on hirmutav plaan kirjutada üliõpilased ülikoolide strateegilistest otsustusprotsessidest välja.

Tänasega (04.06) lõpeb uue Kõrgharidusseaduse eelnõu kooskõlastusring, kus planeeritakse muuhulgas ka mitmeid arendusi, mis on üliõpilaste seisukohalt kasulikud. Kõrgharidusseaduse uuenduste teemal kirjutas ka Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrgharidusosakonna juhataja Margus Haidak arvamusartiklis “Üliõpilase õigused ja kohustused uues kõrgharidusseaduses”. Uus kõrgharidusseadus hakkab reguleerima üldist kõrgharidusmaastikku ning kõik avalik-õiguslikud ülikoolid saavad omale iseseisvad seadused, millega sätestatakse asutamine, juhtorganid, alusdokumendid, ülesanne jms. Eesti Üliõpilaskondade Liit ei poolda sellist kõrgharidusmaastiku killustamist, sest selleks puudub praktiline vajadus. Kui seaduse algne eesmärk oli muuta valdkonda ühtsemaks nii sisu kui ka mõistete näol, siis andes kõikidele avalik-õiguslikele ülikoolidele oma seadused, muutub kõrgharidusregulatsioon keerulisemaks. Kui üldjuhul saaks eraldi seaduste loomist kaitsta argumendiga, et see võimaldab arvestada kõrgharidusasutuste omanäolisusega, siis antud juhul see argument ei kehti, kuna ülikoolide vahel ringles seaduse loomiseks nö blankett, millese erilisi muudatusi ei kavandatud.

Seaduse positiivsest küljest on eelnõust välja jäetud VÕTA (varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine) rakendamisel saadud ainepunktide arvestamise piirang õppekulude hüvitamise nõuete täitmisel. Hetkel kehtiva seaduse kohaselt ei loetud VÕTA-ga ülekantud ainepunkte konkreetse semestri aktiivsete soorituste hulka, mis tähendas, et mõningatel juhtudel pidi üliõpilane hüvitama õppekulusid, kuigi täitis semestri 30 EAP nõude, mis on tasuta õppimise aluseks. Eelnõus esitatud sätte sõnastus ei sunni kõrgkoole VÕTA-ga ülekantavaid ainepunkte arvestama, vaid jätab täpsema protseduuri kõrgkooli otsustada, mis võib tekitada erinevate kõrgkoolide üliõpilaste vahel ebavõrdse olukorra.

Samuti planeeritakse kaotada senine piirang akadeemilise puhkuse ajal ainepunktide võlgnevuste likvideerimiseks. Seni võisid akadeemilise puhkuse ajal õppeaineid sooritada üliõpilased, kes on keskmise, raske või sügava puudega; alla 3-aastase lapse või puudega lapse vanem või eestkostja või akadeemilisel puhkusel seoses kaitseväeteenistuse läbimisega. Kuidas akadeemilise puhkuse ajal õppealaste puuduste likvideerimine reaalselt välja hakkab nägema, jääb eelnõu kohaselt aga kõrgkooli otsustada. See tähendab, et kõrgkoolile antakse roll jälgida, et akadeemilisel puhkusel ainepunktide sooritamine ei motiveeriks kergekäeliselt akadeemilist puhkust võtma. See jällegi muudab õppekorralduse ülikoolide vahel erinevaks, millega võib kaasneda nii üliõpilaste teadmatus kui ka ebavõrdsus.

Kõige muret tekitavamaks nüansiks on aga Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli näitel ülikoolidesse loodavad nõukogud, kes hakkavad vastutama ülikooli arengu ja ülikoolile seatud eesmärkide saavutamise eest. 5-aastase mandaadiga nõukogu vastutusalasse hakkaks kuuluma nii ülikooli põhikirja, arengukava, finantsplaani kui ka eelarve kinnitamine. Kuigi nõukogu loomisel on hea eesmärk kaasata ka laiemat avalikkust teadlaste ja ettevõtjate näol, siis soovivad kõik seaduse loomise protsessi kaasatud osapooled üliõpilased nõukogudest välja jätta. Kõrgharidusseaduse väljatöötamisel toodi põhjenduseks nõukogu mandaadi pikkust (5 aastat), mis muudaks üliõpilaste kaasamise keeruliseks, kuna üliõpilasesindajad vahetuvad tihti.

Kuigi osapoolte põhjendusest võib tõsise soovi korral aru saada, siis ei tähenda see, et ebamugav kaasamisprotsess annab õiguse demokraatlikke väärtusi lünklikult edasi kanda. Üliõpilastele tuleb anda võimalus enda esindaja valimiseks nõukokku, kes ei pea ilmtingimata olema üliõpilane, vaid isik, kes kannaks edasi üliõpilaste väärtusi ja sisendit ülikooli strateegilisel juhtimisel. Üliõpilaste järsk eraldamine juhtimisprotsessist toob kahju ülikoolidele endale, sest tänased üliõpilased on paraku homsed juhid ning juhtimisalane kompetents ei sünni üleöö. Üliõpilasesindajate süstemaatiline kaasamine otsustusprotsessidesse tagab nendepoolse kvaliteetsema sisendi, mis saab tuleneda ainult üliõpilaste kui sidusgrupi võimustumisest.

Siinkohal on oluline märkida, et protsess, kuidas ülikoolide vahel niinimetatud “seaduse mall” ringi liikus, mis hõlmas ka juhtimisorganite ja nõukogu korra kujundamist, ilma, et protsessi oleks kaasatud teised huvigrupid, oli üsna alatu. Nii said üliõpilasesindajad nõukogude loomisest  teada alles senati istungieelsete dokumentidega tutvumisel, kuigi üliõpilaste esindaja oli Kõrgharidusseaduse loomise töögrupis olemas. Üliõpilasesindajatele öeldi aga, et tegemist on “riikliku ettekirjutisega”. Ülikoolide ja Haridus- ja Teadusministeeriumi loodud kommunikatsiooni vea tõttu ei olnud üliõpilastel sisuliselt võimalust nõukogu kui strateegilise organi kujundamisel kaasa rääkida. Vastav kriitika on ka Haridus- ja Teadusministeeriumile edastatud.

Lisaks soovitakse antud seaduse eelnõuga kitsendada üliõpilaste õigusi ja üliõpilaskonna tegutsemisvabadust oma esindajate valimisel. Eesti Üliõpilaskondade Liit näeb üliõpilasi kui ülikooli liikmeskonna täisväärtuslikke liikmeid, kes osalevad samuti keskkonna loomisel, kus igapäevaselt õppe- ja teadustööd teostatakse. See tähendab, et üliõpilastel peab säilima õigus valida omale esindajaid kõikidel otsustusorganite tasanditel, kasutada ülikooli ruume ja vara õppeprotsessi rikastamiseks, kogeda interdistsiplinaarsust ning omada üliõpilasstaatust tõendavat dokumenti ilma selle eest lisatasu maksmata.

Eelkõige on seaduse loomisel oluline paika panna alusväärtused, mida tahame kõrgharidusmaastiku kujundamisel edasi kanda, mis peaksid ka seaduses kajastuma. Eesti Üliõpilaskondade Liit kiidab seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuses paika pandud põhiväärtusi nagu õppijakesksus, kuid paraku ei kajastu õppijast lähtumine süstemaatiliselt loodud sätetes.

Eesti Üliõpilaskondade Liit (EÜL) on üliõpilaste katusorganisatsioon, mille missiooniks on esindada Eesti üliõpilaste hariduslikke ja sotsiaalmajanduslikke huve ning kaitsta tudengite õigusi. EÜL osaleb üliõpilasi puudutavate poliitikate väljatöötamises, tehes ettepanekuid ning selgitustööd Riigikogu, Vabariigi Valitsuse, ministeeriumide, kõrgkoolide ja sotsiaalsete partnerite suunal.

*Õppijakesksus on tänapäeva tööd ja ühiskonna keerukust arvestav lähenemine õppimisele ja õpetamisele, mis annab õppeprotsessis osalejale vajalikud oskused elukestvaks õppeks.

 

Antud artikkel avaldati ERR uudisteportaalis 04.06.2018

Leave a reply