Eesti Üliõpilaskondade Liidu tagasiside “Välismaalaste seaduse, kõrgharidusseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse” eelnõule

Siseministeerium on 2020. aasta vältel jätkanud seadusmuudatuse välja töötamist, mis raskendaks kolmandatest riikidest tudengite tulemist Eestisse. Põhjendusteks on toodud nii julgeolekuriske kui ka vajadust korrastada viisade andmist ning hoida ära elamislubade ja viisade väärkasutust.

Eesti Üliõpilaskondade Liit on selle poolt, et viisade ja elamislubade süsteem ning väljastamise protsess toimiks sihipäraselt ja seaduste eesmärkidega kooskõlas. Kahjuks ei saa me nõustuda mitme praegu töös oleva eelnõu punktiga, mistõttu oleme avaldanud oma põhjendatud kriitikat põhiseaduskomisjonile ning edastanud selle ka riigikogu fraktsioonidele.

Avaldame EÜL-i tagasiside põhiseaduskomisjonile täies mahus:

Eesti Üliõpilaskondade Liidu tagasiside “Välismaalaste seaduse, kõrgharidusseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse” eelnõule

Käesolevaga edastab Eesti Üliõpilaskondade Liit (EÜL) omapoolse tagasiside „Välismaalaste seaduse, kõrgharidusseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse“ eelnõule.
EÜL-i hinnangul puuduvad tõendid, et õpiränne on ohuks Eesti julgeolekule, seega ei leia me, et rahvusvaheliste üliõpilaste sisserännet peaks praegusest oluliselt enam takistama ja raskendama. Seetõttu peame ebavajalikuks eelnõus esitatud punkte, mis piiravad välisüliõpilaste võimalusi siia õppima asuda, õpingud läbida ja õpingute järel tööle jääda. Eesti kõrgharidussüsteemi konkurentsivõime ja elujõulisuse üheks mõõdupuuks peetakse selle atraktiivsust välisüliõpilastele. Antud eelnõu ei arvesta kõrghariduse riiklike prioriteetidega ning saadab nii kõrgkoolidele kui rahvusvahelistele tudengitele sõnumi, et välistudengid pole Eestisse oodatud ja kui peaksidki siia tulema, siis oleks parem, kui nad õpingute lõpus lahkuksid.
Eesti Üliõpilaskondade Liidu arvates tuleb seaduse juures kaaluda järgnevaid ettepanekuid.

Ettepanek jätta eelnõust välja § 2, millega täiendatakse kõrghariduse seaduse § 16 lõikega 6 ja §-ga 50 .

Antud eelnõus on ette nähtud muudatused kõrgharidusseaduses, mille alusel taotletakse õppekulude hüvitamist kogu õppekava ulatuses kõigilt kolmandate riikide tudengitelt. Esiteks ei ole antud muudatuse sisseviimiseks kaasatud ühtegi huvirühma; teiseks on õppetasude hüvitamise teemat oluliselt sihipärasemalt võimalik reguleerida halduslepingute abil ning kolmandaks on rahvusvaheliste tudengite protsent, kelle käest õppeteenustasu nõutakse, integreeritud õppe puhul 96%, bakalaureuseõppe puhul 85%, rakenduskõrghariduse puhul 90%, magistriõppe puhul 61% ja doktoriõppe puhul (mille suhtes muudatus ei laiene) 5% (statistika: Rektorite Nõukogu arvutused). Sellest lähtuvalt jääb arusaamatuks, kuidas antud seadusmuudatus üritab lahendada probleemi, mis on välja toodud seadusmuudatuse seletuskirjas: “Muudatuse eesmärk on tagada tasuta eestikeelse kõrghariduse kättesaadavus ja eestikeelse hariduse omandamise kaudu Eesti hariduse, teaduse ja kultuuri arengu järjepidevus”.

Samuti on nende väheste tasuta kohtade näol tegu olulise instrumendiga Eesti kõrghariduse turundamiseks just magistri- ja doktoriõppe puhul. Atraktiivne kõrgharidussüsteem aitab kaasa meie konkurentsivõimele ning toob Eestisse rahvusvahelised tudengid, kes loovad laiemat lisandväärtust ka ühiskonnale, sh oluliselt näiteks majandusele. Rahvusvahelised üliõpilased aitavad katta nii õpingute ajal kui õpingute järel tööjõupuudust sektorites, kus see on kõige kriitilisem. Valdkonnad, kuhu enim välisüliõpilasi Eestis tööle jääb, on info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning tehnika ja tootmine. IKT valdkonnas Eestis kõrgkooli lõpetanud välisüliõpilastest jäävad enam kui pooled siia ka edaspidiseks töötama (Kõrgharidusreformi audit, lk 38). 2017. aastal lõpetanud välisüliõpilastest jäi viiendik haridusvaldkonda, neist omakorda 70% olid ülikoolide tegevusega seotud. Veel enam ennustatakse, et aastaks 2026 on Eestis lisaks vaja üle 6000 kõrgharidusega töötaja, kuid tänaseid prognoose võrreldes jääb meil puudu ligikaudu 2000 kõrghariduse omandanud isikust (Kõrgharidusreformi audit, lk 68). Ilmselgelt on tegemist asjaoluga, mida antud eelnõu arvesse ei võta ja süvendab seeläbi tööjõupuudusest tulenevalt probleeme veelgi. 

Ettepanek jätta eelnõust välja § 1 punkt 21.

EÜL ei nõustu muudatusega mitte arvestada õpingute aega Eestis nõutava elamise perioodi hulka. Välisüliõpilane on ühiskonna täisväärtuslik liige ning ligi pooled rahvusvahelised üliõpilased panustavad juba ka õpingute ajal töötamisega ühiskonda. Antud muudatus on põhjendamatult vaenulik ja piirav. Praegune eelnõu tekitab olukorra, kus kui EL-i välise kodakondsusega inimene on Eestis elanud vähemalt kolm aastat viieaastase perioodi jooksul, võib teda pidada siin püsivalt elavaks inimeseks. Kui see inimene on aga Eestis elamise jooksul omandanud ka kraadi, ei peeta teda inimeseks, kelle siin elamist Eesti riik soovida võiks. Loogilisem Eesti jätkusuutliku arengu kontekstis oleks aga, et kui me panustame tudengite harimisse oma hariduslikku ressurssi, siis üritatakse seda kvalifitseeritud tööjõudu siin ka hoida. Kõige soovitum rändaja strateegiate ja poliitiliste programmide alusel on (kõrg)haritud rändaja ning ka selle eelnõu juures on märgitud, et soovitakse suunata õpinguid lõpetanud välismaalased rakendama omandatud kvalifikatsiooni tööturul ja ettevõtluses. Välja toodud muudatus ei aita sellele kuidagi kaasa ning pigem annab lisamotivatsiooni lahkumiseks.

Ettepanek muuta § 1 punkt 1 ning jätta eelnõust välja § 1 punkt 13. 

Mõjude hindamise poolest on puudulikud ka muudatused üliõpilaste pererände osas – nimelt sätestatakse seletuskirjas: “Muudatused ei mõjuta välismaalase võimalust elamisloa alusel Eestisse õppima tulla”. Samas on pere kaasa toomine paljude rahvusvaheliste tudengite jaoks Eesti konkurentsieelis teiste riikide ees, seega avaldab nii see muudatus kui ka mitmed teised eelnõus ettenähtud muudatused mõju Eesti kui õpirände sihtriigi atraktiivsusele. Samuti jääb mõistetamatuks eelnõu § 1 punkt 1 (2 ja 21) puhul, miks ei võimaldata samadel alustel viisa andmist täisealisele lapsele, kes ei ole terviseseisundi või erivajaduse tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema. Üksikvanemal on erivajadusega täisealise lapse ees sarnane hoolduskohustus nagu alaealise lapse puhul. Oluline on välja tuua, et nõukogu direktiivi 2003/86/EÜ (5) kohaselt on perekonna taasühinemisel keelatud diskrimineerida puude alusel. 

Kui antud eelnõu § 1 punkt 13 järgi lubatakse abikaasade taasühinemise eesmärgil elamisloa taotlemise protsessi alustada alles kahe aasta täitumisel, siis on oht minna vastuollu nõukogu direktiiviga 2003/86/EÜ (8), mis sätestab: 

Liikmesriigid võivad perekonna taasühinemist taotleva isiku puhul nõuda, et see oleks enne oma pereliikmetega ühinemist nende territooriumil viibinud teatava aja, kuid mitte rohkem kui kaks aastat.” 

Direktiiv seega sätestab, et riiki sisenemise ja perekonna taasühinemise vahele jääb maksimaalselt kaks aastat, taotlemine on aga aeganõudev protsess, mida ei ole võimalik päevaga läbi viia. Samuti on põhjendamata jäänud antud eelnõu kontekstis, miks Eestil on üldsegi vajadust taotleda traditsioonilise perekonna lahus hoidmist maksimaalses ajalises määras, mida direktiiv sätestab.

Ettepanek jätta eelnõust välja §3: õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 5 lõike  21 punkti 1 muutmine.

Vajaduspõhise õppetoetuse kaotamine ilma ühegi alternatiivita on EÜL-i arvates põhjendamatu olukorras, kus 2018. ja 2019. aastal on kolmandate riikide välisüliõpilased protsentuaalselt saanud vajaduspõhist õppetoetust sama harva kui Eesti tudengid (2018. aastal 16% ja 18% ning 2019. aastal 16% ja 19%. Allikas: Riigikogu liikme küsimuse vastus Haridusministrilt). Selline statistika osutab, et süsteemset õppetoetuste kuritarvitamist ei toimu. Seega on antud muudatus EÜL-i hinnangul põhjendamatult diskrimineeriv kolmandatest riikidest pärit tudengite suhtes. Olukordades, kus tudengi majanduslik seisukord äkitselt muutub, peab jääma võimalus lühiajalise abi saamiseks. Ootaksime sisulisi ettepanekuid alternatiivse meetme väljatöötamiseks ning praeguse eelnõu §3: “õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 5 lõike  21 punkti 1 muutmise” eemaldamist.

 

 

Leave a reply