Katrina Koppel: hirm hirmu ees

Alustan tavaliseks saanust. Mitte-eesti päritolu inimeste turvatunne Eestis on saanud kriitilisema tähtsusega teemaks, kui oleksime osanud aasta eest arvata. Ka välistudengite olukord Eestis on muutunud halvemaks ja järsult.

Need, kes tulid siia õppima tänu Eesti heale e-riigi mainele või kõrgkoolide headele programmidele ja nende turundamisele teistes riikides on nüüd olukorras, kus neile lubatud arenevast riigist, mis soovib olla rahvusvaheline ja intelligentsele seltskonnale sobilik elupaik, on nüüd saanud hoopis midagi muud.

Vähemalt kord nädalas näen või kuulen, kuidas rahvusvahelistel tudengitel kästakse minna “tagasi Aafrikasse”, konstateeritakse valjuhäälselt nende rassi (ilmselt saab lugeja aru, mida siinkohal silmas pean) või käitutakse lausa füüsiliselt agressiivselt.

Sõnad ei ole ainult sõnad. Sõim tänaval eskaleerub. Sõnadest saavad teod kiiremini, kui me oskame karta. See pole spekulatsioon, see on mitmekordselt teaduslikult tõestatud fakt.

Kindlasti teeme me rahvana tänapäeval palju otsuseid, mis tulevikus rumalate ja väiklastena tunduvad.  Meie võiksime nüüd proovida olla targemad ja näha juba ette neid otsuseid, mida me ilmselt tulevikus kahetseme. Ma ei tahaks kogeda ühiskondlikku mõistmist, et me oleksime saanud teha palju rohkem ja hoida inimesi ebainimliku käitumise eest, alles siis, kui seisame silmitsi pöördumatute tagajärgedega ja rahvusvaheliste uudistepealkirjadega.

Kõrghariduse rahvusvahelistumine on olnud Eesti eesmärk aastaid. See on osa riiklikest strateegiatest ja lepingutest, mille alusel ülikoolid riigilt raha saavad. Selle eesmärgi täitmiseks on tehtud palju tööd ja kasu on ilmselge. Me oleme suutnud tuua siia rahvusvaheliselt tunnustatud õppejõude ja saame pakkuda võimalust teiste riikide parimatele end siin täiendada. Saame välismaale saata enda parimaid õppejõude kogemusi jagama ja enda parimaid tudengeid end teistes ülikoolides täiendama. Elu nagu filmis, ainult et hiljuti on selleks filmiks saanud “American History X”.

Tahame olla ülikoolide edetabelites kõrgetel kohtadel, aga seda ei saa ilma rahvusvahelistumiseta. Kõik targad inimesed, keda me siia tahame, ei ole pärit Eestist ega ole valge nahaga. Kui me sellega leppida ei suuda, siis pole meil põhjust olla kurb, et Eesti välismaal jätkuvalt mainimata ja rankingutesse lisamata jääb.

Lühidalt, see eesmärk, et Eestist saab atraktiivne riik, kuhu talendid end arendama tulevad ja ehk ka siia edasi elama jäävad, oli vaat et realiseerumas, kuni keskkond muutus välistudengite jaoks ilma igasuguse põhjuseta vaenulikuks. Milleks olla kellegi vastu vaenulik tema päritolu tõttu? Tõesti ei oska öelda, ilmselt ei oska ka vaenulik olija. Tegu on justkui refleksiga, mille realiseerimisest kaugemale mõelda ei osata, sest kui osataks, muutuksid selle sisu vastuolud ilmselgeks.

Öelda, et ülikoolid aitavad enda poolt kaasa ja on rahvusvahelised keskkonnad, kus tudengeid otseselt ei diskrimineerita, ei piisa. Esiteks pole see lihtsalt tõsi, nii Eesti Üliõpilaskondade Liiduni kui ka Eesti Inimõiguste Keskuseni on jõudnud kaebusi mitmest Eesti kõrgkoolist, mille sisuks välistudengite diskrimineerimine või suutmatus neile kvaliteetset haridust pakkuda. Kuid teiseks, siia õppima tulev tudeng ei liigu ringi ainult ühiselamu, kampuse ja raamatukogu vahel. Minimaalsete vajaduste täitmiseks peaks käima ka poes, teises riigis elamiskogemuse saamiseks aga ka tänaval, öölokaalides ja massiüritustel. Kui keskkond, milles siin elaja eksisteerib, teda ei salli, ei saa me kuidagi rääkida arengut või siin elamist ja panustamist soodustavast keskkonnast tudengile.

Ennetamaks kommentaare, mille sisu juba tuhat korda lugenud olen: ei, kuidagi ei saa öelda, et Eesti eestlaste vastu vaenulik oleks või et eestlaste kohta saaks ka öelda, et neid siin ei sallita. Ma olen eestlane ja võin julgelt öelda, et ei karda tänaval, et keegi mulle bussis kurjalt otsa vaataks, mind eesti keele rääkimise eest tänaval tõukama tuleks või klubist “vale päritolu” tõttu välja viskaks. Ma ei karda, et mu õppejõud ütleb mulle, et “eestlased ei lõpeta niikuinii kunagi ülikooli ja kui lõpetavad, siis tänu spikerdamisele” või ma ei saa praktikakohta, sest ma olen eestlane. Seda ei tohiks karta ka siin õppiv välistudeng.

Mida öelda kokkuvõtteks? Ma loodan, et meil ei lähe vaja rahvusvahelisi pealkirju ja tõsiseid tagajärgi selleks, et saada uuesti aru meie rahvusvahelisuse püüdlustest ja suuta neid uuesti enda jaoks lahti mõtestada. Sõim tänaval peab lõppema enne, kui see eskaleeruda jõuab. Oma tahtes ja arvamuses võib eksida ka rahvas. Suutlikkus seda mõista ja panna hirmule ja nõudmistele piir enne olukorra kriitiliseks muutumist on oskus omaette. Ajaloos on liiga palju näited sellest, kui rahva hirm on viinud demokraatlike otsusteni, mille pärast nüüd hirmus piinlik on. Kellelegi ei meeldi mõelda, et mitmed hilisemad diktaatorid on alguses valinud võimule rahvas, kuid nii on juhtunud, rohkem kui korra.

Oleme seekord targemad. Oleme hirmust võõraste ees üle enne, kui meil endal hiljem õigustatult häbi on. Suutmatus mõista ei saa enam olla vabanduseks halbade otsuste eest. Käes on internetiajastu ja võimalus mõista rohkem kui varem on vaid paari hästi valitud kliki kaugusel.

Selle artikli kirjutamise ajal toimusid sündmused Prantsusmaal, mida ei saa ignoreerimata jätta. Me peame mõistma, et need rünnakud, mis on toimunud, ei ole toimunud nende süül, kes siin elavad või õpivad või seda tegema asuvad. Me ei tohi laiendada oma valulisi emotsioone neile, kes samuti selliste rünnakute all kannatavad, kas siis otseselt või kaudselt.

Leave a reply