Katrina Koppel: Kas tõesti meie loosung “Välistudengid koju tagasi!”?

Alles juunis ilmusid mitmes väljaandes artiklid sellest, kuidas Lõuna-Aafrika Vabariigist Eestisse kolinud ekspert pidi Eestisse asumiseks läbima Eesti bürokraatias ebamõistliku ja komejantlikult sisutu kadalipu. Sarnaselt absurdne bürokraatiamüür seisab aga ees ka siia saabuvatel välistudengitel.

Eestisse tulemist ei iseloomusta mitte sisuline dialoog Eesti riigi ja meie külalise vahel, vaid ridamisi sisutuid toiminguid, tõrjuvaid hoiakuid ja ajaliselt ning majanduslikult koormav aparaadis menetlemine. Selmet uurida, kas inimene soovib tulla Eestisse sisulise ja lubatava eesmärgiga, näib riigi eesmärk olevat inimest hoopis Eestisse tulemast heidutada.

Välistudengitelt nõutakse nii Eestisse saabumisel kui siin viibimisel plejaadi dokumentide esitamist ja uuesti esitamist, nendesse suhtutakse ründavalt ning esitatakse pea täitmatuid tingimusi.

Näitena võib tuua, kus Eesti migratsiooniametnikud nõuavad (ainsana Euroopas), et tudengitele kohustuslik tervisekindlustus oleks sõlmitud Eesti firmaga ning vähemalt aastaks. Aastane kindlustus on kohustus isegi siis, kui siin viibimise periood jääks alla selle ja kui ei ole veel kindel, et elamisluba üldse saadakse. Miks ei taha siia saabujad sõlmida tervisekindlustus just Eesti firmaga? Sest Eesti kindlustuse hinnad on mitmekordsed võrreldes näiteks Šveitsi firmaga sõlmitud kindlustusega.

Bürokraatia iseeneses

Küsimus ei ole selles, et ametnike poolt esitatavad nõudmised oleksid alati ebamõistlikud. Küsimus on selles, et meie nõudmised ei suuda arvestada teiste riikide bürokraatia-tavadega ning süsteem ei ole paindlik. Selle näiteks võib pidada nõudmist esitada ülevaade sissetulekutest koos sellel nähtava igakuise palgaga.

Probleem algab olukorrast, kus sissetuleku näitamiseks ei piisa enam kontoväljavõttest, vaid nõutakse lisadokumente. Samuti peab arvestama, et olulisel hulgal inimestel kolmandatest riikidest ei pruugi olemas olla pangakontot ning kättesaadavat väljavõtet meie mõistes. Kui selle puudumisel kogu protsess venima jääb, on tegu olukorraga, kus bürokraatia päris eluga kaasas käia ei suuda.

Olukorda raskendabki välistudengite jooksutamine. Asju, mida vajatakse elamisloa andmiseks, küsitakse dokument haaval eraldi ning kohati maksimaalse vastamisaja järel. See tähendab, et protsess, mis peaks võtma mõned nädalad, võib venida üle kuue kuu, kuna iga dokumenti, mida juurde vajatakse küsitakse eraldi kolme nädala tagant.

Nende kuue kuu jooksul ei ole elamisloa taotlejal õigust käia tööl. Lisaks esineb suuri raskusi kodu üürimisel – kui ei sina ega üürileandja ei ole kindlad, et sa mõne kuu pärast veel riigis olla saad, siis on kõhklused täiesti mõistetavad. Püsiv elukoht on aga eelduseks elamisloa saamisel. Suur osa lubade taotlemise kadalipust ongi just sellelaadsed muna-kana dilemmad.

Jõudu ei jätku?

Asjad on tudengite sõnutsi halvenemas. Välistudengid, kes jõudsid siia aastaid tagasi, ütlevad, et veel mõne aja eest ei olnud olukord nii keeruline. Nemad arvavad, et põhjus võib peituda avalikus sektoris toimunud koondamislainetes, mille tagajärjel ei suuda PPA enam sama efektiivselt või üldse mõistlikul tasemel tegutseda. Alles jäänud vähendatud koosseis ametnikke ei jõua muuhulgas vastata kasvavale hulgale välistudengite kirjadele.

On vähe, mida välistudengid saavad iseenese jaoks teha. Elamisloa taotlejaid juhendavad asjaajamisel õigusaktid, mis on esmapilgul olemas ainult eesti keeles, näiteks Välismaalaste seadus. Nimelt on kõik viited ja lingid inglise ja ka vene keelde tõlgitud seadustele nähtavad vaid eesti keeles, mis tähendab, et tõlgete sihtgupp ei tea nende olemasolust midagi. Veelgi enam, ainult osaliselt on inglise keeles kirjutatud ka PPA poolt otse elamisloa taotlejatele saadetavad kirjad.

Välistudengitele on lihtne heita ette, et elamisloa taotlemisel ei järgi nad neile antud juhiseid. Kui aga kogu reeglistikule ei ole ingliskeelset juurdepääsu, siis ei ole see etteheide sisuline.

Arusaadav, et Eestisse saabujaid on tarvis põhjalikult kontrollida. See aga ei tähenda, et Eesti riik võiks võtta oma tegudes eesmärgiks välistudengeid tõrjuda ja igal ettejuhtuval võimalusel neid Eestist välja saata üritada. Selline käitumine ei täida Eesti eesmärke, milleks on kõrghariduse avatumaks ja nähtavamaks muutmine, ja kahjustab Eesti rolli rahvusvahelises kõrghariduses ning Eesti kõrghariduse mainet. 

Põdev e-pioneer

Enne Eestisse jõudmist on välistudengid olnud mahuka reklaami adressaadiks, mille kohaselt on Eesti tõeline tulevikuriik ja digitaalsete lahenduste pioneer. Reaalsus on aga kahetine. Me kutsume kõiki e-residentideks, ent välistudengite siia saabumisel on nende elu üsnagi kibe. Kui mitte „menetluses“ siis kasvõi praktilistes aspektides.

E-riigi süsteemid, kus välistudengid peavad asju ajama, sisaldavad palju puuduseid ja vigu. Need puudused on ebameeldivad kõigile, ent tihtipeale ületamatud neile, kes eesti keelt veel ei oska. E-riigi süsteemid ei võimalda piisavalt palju ingliskeelseid lahendusi ega tõrgete ilmnemisel vigade kõrvaldamiseks juhiseid.

Samas on välistudengid just need inimesed, kes saavad n-ö päris e-Eesti kogemuse. Neist saavad meie saadikud maailmas, kes kas saavad kinnitada Eesti e-edu, või on esimesed, kes peavad nentima, et e-riigi lahendused on vaid haprad kokkuhoiumeetmed, ja mitte uus riigi asjade haldamise kvaliteet.

See “reklaamtegevus” tähendab, et Eestisse tulevad välismaalt tudengid, kellele on Eestit reklaamitud tulevikuriigi ja digi-keskusena. Siia saabununa saab aga tudeng tunda paremal juhul ametnike hoolimatust, süsteemi paindumatust, halvimal juhul diskrimineerimist rahvuse või rassi põhjal.

Välistudengite ja -ekspertide tõrjumine on vale ja Eestile kahjulik. Migratsiooniametnikele seatud peamiseks eesmärgiks ei peaks olema siia saabunud ekspertide ja välistudengite Eestist välja saatmine, nagu see hetkel näib olevat. Isegi, kui see ametlikult meie migratsioonipoliitika pole, siis kadalipu läbinute kogemus meie migratsioonipoliitikat just sellisena näitab.

Eesti on juba pikalt tegelenud enda kui hea õppimis- ja töökeskonnana reklaamimisega. Säärane heidutamine annab aga Eestist huvitatutele segaseid signaale.

Eesti turundamiseks e-riigina kulunud miljonid eurod ja töötunnid hakkavad töötama meie vastu, kui Eestis e-riiki näinud välistudengid peavad kodumaal kehitama õlgu, kui küsitakse, kas Eesti edu e-riigina on tõeline.

 

Sidebar:

Näiteks küsiti ühelt Nigeeria tudengilt tema vanemate panga väljavõtet neli korda ning lõpuks kasutati kõige esimesena esitatut. See tähendab, et antud tudengi vanemad pidid minema kohalikku panka 4 korda ja maksma iga kord teenustasu ligi 10 eurot. Seejärel pidi saatma dokumendi 4 korda Eestisse, mis tähendas iga kord umbes 65 eurost kulu. Veel keerulisem on lugu siis, kui tudeng üritab saada enda pangakonto väljavõtet, kuna ta ei viibi füüsiliselt Nigeerias. Kogu probleemi tingis asjaolu, et kohalikud PPA ametnikud ei mõista, et suur osa tehingutest käib Nigeerias ja paljudes teistes riikides, kus e-lahendused ei ole väga arenenud, sularahas. See muudab sissetuleku näitamise tudengi jaoks keerulisemaks.

Leave a reply