Katrina Koppel: Ülevaade 31. ESC’st Amsterdamis 9-11.03.16

9-11.03 toimus Amsterdamis 31. ESC ehk European Student Convention. Sissejuhatuseks võib öelda, et tegu on kaks korda aastas Euroopa Liidu eesistujariigi üliõpilasliidu korraldatava konverentsiga. Etteruttavalt, 2018. aasta alguses on ülesanne seesama konverents korraldada meil. EÜL osales seekordsel konverentsil lähtuvalt eelkõige teemast (selle aasta jooksul on meie ülesandeks panna paika enda seisukohad, mis puudutavad digitaalset õpet) ja just sellest kohustusest mõne aja pärast ise konverentsi korraldama asuda.

Seekordse konverentsi teemaks oli “Modernisation of Higher Education”. Eelkõige räägiti konverentsil õppe digitaliseerumisest ja rahvusvahelistumisest. Kogu üritus oli korraldatud lühiloengute ja töötubatena, mis oli heaks vahelduseks tavapärasele pikkade-kõnede-konverentsidele. Teemad olid jaotatud päevadeks, esmalt digitaalne õpe, seejärel rahvusvahelistumine ning viimaks arengud Euroopa tasandil.

Esimese päeva põnevaimateks osadeks võiks pidada kahte töötuba – privaatsus ja andmekaitse digitaalses õppekeskkonnas & ESU (European Student Union) seisukohad, mis puudutavad MOOCe (Massive Open Online Course) ja nende kasutamist “tavalises” kõrghariduses. Privaatsus ja andmekaitse on muutumas põletavamaks teemaks aina enam seoses tudengite andmete kasutamise ja ligipääsudega õppematerjalidele. Võib öelda, et mitmes aspektis on Eesti teistest riikidest ees, kuid arenguruumi ning valdkondi, kus andmekaitsele seni tähelepanu pööratud vähe, on meilgi. Muuseas, töötoas jagati ka kleepse, millel kirjas “I have the right to research”. Ligipääs ja õigus ligipääsule teadusartiklitele on kohe kindlast teema, millest Eesti tudengiliikumises seni räägitud vähe.

Teisel päeval liiguti edasi õppe rahvusvahelistumist puudutavate teemade juurde. Juttu oli nii erinevatest Erasmus+ programme puudutavatest teemadest kui ka pärast Bologna protsessi sisse viidud 3+2 (ehk bakaleuresuse- ja magistrikraadi) süsteemi toimimisest, ühtlustatud EAP’de süsteemidest ja sellest, kui võrreldavad EAP’d ja kraadid siiski on. Lisaks räägiti välistudengeid ja Erasmusega teistes ülikoolidest õppijaid puudutavast statistikast, õieti selle puudumisest. Selgub, et paljud riigi ei kogu andmeid, kui palju õpib või on õppinud riigis lühiajalisi välistudengeid, kes on riiki jõudnud Erasmuse programmiga. See tekitab olukorra, kus on keeruline öelda midagi Erasmus+ programmi pikaajaliste mõjude kohta, kuna neid andmeid lihtsalt pole.

Viimane päev möödus võrreldes ülikoolide, üliõpilasesinduste ja kõrghariduse regulatsioone riikides ja riikide vahel. Kuna teema on paljus tehniline ning raske ka neile, kes juba pikalt rahvusvahelise kõrghariduse teemadega tegelenud, ei hakka ma sellest siin pikemalt kirjutama. Põneva faktina võib aga tuua välja, et tehes lühiettekandeid üliõpilaste esindatusest riikide seadustes ja ülikoolide regulatsioonides selgus, et Eesti ning Norra süsteemid on pea identsed tudengite otsustuskogudes esindatuse protsendini (20%) välja. See-eest on Hollandis tudengitel ülikoolide otsustuskogudes olemas lausa veto-õigus, mida saab aga kasutada vaid objektiivselt põhjendatud juhtudel. Kas veto-õiguse andmine ühele osale otsustuskogust on pigem hea või halb, on küsimus, mille üle võib arutada pikemalt.

Leave a reply