Sandra Niinepuu: 21. sajandi ülikool – uus tiigrihüpe auditooriumist välja

Ülikool on täna üsna samasugune nagu vendade Humboldtide ajal. Aga maailm ei ole enam samasugune. Alates sellest, et ükskõik mille kohta teadmisi saada on lihtsam kui kunagi varem. Tehnoloogiline innovatsioon hakkab ümber kujundama ka kõrgharidusmaastikku ja tõenäoliselt eksponentsiaalselt.

21. sajandi tudeng saab auditooriumis pingile kritseldamise, tudengiajalehe lugemise ja kirjakeste vahetamise asemel sülearvutis arvutimängu mängida, 9gagi kerida, telefonis Instagramis surfata või mõnda sõnumirakendust kasutades vestelda. Õppejõud räägib võib-olla mikrofoni, loengut võib-olla salvestatakse ja projektor näitab tahvlile slaide, kuid olemuslikult ei erine tavaline ülikooliloeng aastal 2015. loengust aastal 1915 või 1815. Alexander ja Wilhelm von Humboldt asutasid Berliini, nüüdse Humboldti ülikooli aastal 1810, millest sai mudel tänapäevastele teadusülikoolidele kogu maailmas. Ülikooli ja koos sellega sealse põhilise õppetöö vormi, auditoorse loengu ajalugu ulatub 11. sajandisse. Teadmiste edasi andmise vorm, kus õpilased on kõneleva õpetaja ümber ringis, on aga tõeliselt iidne. Mõelgem kas või Buddhat õpetust kuulama kogunenud kerjusmunkadele-õpilastele.

Teisalt on paljude uuringute vahendusel teada tõsiasi, et loeng on väga ebaefektiivne teadmiste edasiandmise viis. Lihtsamaks empiiriliseks tõestuseks piisab minna mõne ülikooli suures auditooriumis tagumisse ritta ja vaadata, mida tudengid loengu ajal teevad (vihje: parimal juhul teiste ainete kodutöid). Raisatakse nii õppejõu kui tudengi aega. Loengute surma ennustati juba trükitehnika kasutuselevõtuga Euroopas. Ülikoolide lõppu ennustati MOOCide (Massive Open Online Courses) plahvatusliku populaarsuse kasvuga mõned aastad tagasi. MOOCid ei toonud kõrgharidusrevolutsiooni ja ülikoolides peetakse endiselt loenguid. Samal ajal on kõrgharidus just oma traditsioonilises ülikooli poolt antud vormis jõudnud enneolematul määral massidesse. Sellega seoses räägitakse kõrghariduse devalveerumisest; bakalaureusekraadiga ei leia tööd; teaduseski on konkurents tihe, aga samal ajal on maailmas endiselt väga palju inimesi, kellel on ligipääs haridusele piiratud.

Küsimus on, kas ja kuidas võiks tehnoloogia aidata meil neid probleeme lahendada. Leian, et tehnoloogia ei ole väärtus iseeneses, vaid selle eesmärk peab olema meie elu paremaks muuta. Samas on selge, et tegu on tagsisidestatud süsteemiga: tehnoloogia areng muudab maailma nii, et peame ise sellega omakorda kohanduma. Üha rohkem räägitakse ja muretsetakse teemal tehnoloogiline tööpuudus.

Kui me räägime hariduse tulevikust, siis saab eristada küsimusi „mida?” ja „kuidas?”. Eeldusel, et ka tulevikus tagab äraelamise endiselt oma töö raha eest müümine, siis MIDA peaks inimene õppima, et püsida konkurentsis masinatega, mis suudavad täita üha muljetavaldavamat hulka ülesandeid? Richard Murnane’i ja Frank Levy järgi on inimesed masinatest üle kohtades, kus tuleb lahendada struktureerimata probleeme ehk rakendada loomingulisust, kus on vaja suhelda teiste inimestega ja töötada uue informatsiooniga ning lõpuks ka mitterutiinsete manuaalsete ülesannete täitmisel (Richard Murnane, Frank Levy, „Dancing with Robots: Human Skills for Computerized Work”, 2013). Niisiis küsimus ei ole üldse selles, mis erialad on tulevikus vajalikud, vaid oskuste komplektis ja siin on tegelikult hea uudis. Märtsis avaldas Maailma Majandusfoorum raporti „New Vision For Education,” mille järgi jaguneb 21. sajandi oskustekomplekt kolmeks: 1) aluskirjaoskus – lugemine, kirjutamine, arvutamine ning baasteadmised ühiskonna ja majanduse toimimisest; 2) kompetentsid – kriitiline mõtlemine, loomingulisus, suhtlemine ja koostöö (4C-s); 3) iseloomuomadused – uudishimu, initsiatiiv, järjekindlus, kohanemisvõime, juhtimisvõime, sotsiaalne ja kultuuriline teadlikkus.

Kui lisame siia tõsiasja, et seoses maailma üha kiirema muutumisega ja samal ajal inimeste aktiivse eluperioodi pikenemisega muutub üha tähtsamaks elukestev õpe, on selge, et haridussüsteemist peab inimene saama eelkõige selle baaskomplekti koos oskusega õppida. Igaüks ei pea sugugi arvutiteadust või geenitehnoloogiat tudeerima. Psühholoogia, filosoofia ja kunstid on sama tähtsad. Küll aga tuleb senine kraadiõpe tõenäoliselt ümberstruktureerida, sest ei ole enam otstarbekas õpetada pikalt ja süvendatult ühte kitsast ala, kuna vaevalt et inimene enam saab ja tahabki terve elu sama asjaga tegeleda. Endise Stanfordi ülikooli professori, Google X Lab’i ning MOOCi platvormi Udacity asutaja ja CEO Sebastian Thruni nägemuses keskendub ülikool tulevikus elukestvale õppele väiksemate ühikute kaupa, vastavalt nõudmisele ja mobiilselt. Ülikoolid peavad tõenäoliselt rohkem hakkama tegema koostööd erasektoriga, sest edukatel tehnoloogiafirmadel on ilma selleta võimekus talendid ülikoolide juurest lihtsalt üle osta. Udacity pakub juba näiteks koostöös Googlega Androidi „nanokraadi”, mille omandamisel oskab õppija Androidi platvormile tarkvara arendada.

Küsimuse „mida” juurest jõuame küsimuseni KUIDAS neid teadmisi ja oskusi peaks andma. Ei piisa, kui asendame õpiku iPadiga ja tahvli digitahvliga. Pelk loengu salvestamine ei muuda sisuliselt seda, kuidas õppimine ülikoolis toimub. Novembri alguses toimus USA arvutiteadlase ja futuristi Ray Kurzweili kaasasutatud Singularity University’s Silicon Valleys hariduse tulevikule pühendatud üritus „Future of Education”, kuid neil teemadel arutatakse ka Eestis. Aprillis ütles Tallinna tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo Tartus peetud visioonikonverentsil „Vision 2032”, et loeng kui õppevorm tuleks kaotada. Märtsis Tallinna tehnikaülikoolis toimunud rahvusvahelisel konverentsil EDUCON, kus arutati muudatuste vajaduse üle insenerihariduse andmises, ütles üks peaesineja, rahvusvaheliselt tunnustatud inseneriõpet uuriv haridusteadlane Stephanie Farrell, et loengupõhine õpe tuleks asendada probleemipõhise õppega.

Loomulikult on valdkondi, kus kellegi selgitused on ülimalt vajalikud. Aga see polegi enam õieti loeng. Näiteks laial rindel julgete katsetuste poolest tuntud Google on arendajate kätte andnud avatud lähtekoodiga õpitarkvara platvormi Oppia, kus saab luua nn exploration’eid. Juba hästi sissetöötanud on pikkade 90-minutiliste loengute asendamine Khan Academy stiilis videote, võib öelda, et tutorialitega, mis reeglina ei tohi olla pikemad kui 10 minutit. Lisaks Khan Academyle endale on ka näiteks Youtube selliseid väikeseid videoõpetusi kõikvõimalikel teemadel täis.

See viib ühe olulise tõsiasjani tänapäeva maailmas, mis puudutab vägagi ka haridust: informatiooni tohutu hulk. Olukord, kus informatsiooni on ülikerge ja odav tekitada, üle kanda ja salvestada, tähendab, et teadmisi kätte saada on lihtsam kui kunagi varem. Teadmistele ligipääsust kriitilisemaks muutub kvaliteedi äratundmine, olulise eristamine ebaolulisest. See tähendab, et ülikoolid saavad tegelikult jätkata sarnases funktsioonis nagu varemgi: filtreerida info-ookeanist terviklikud paketid tunnustatud kvaliteedikontrolli läbinud teadmisi. Eks oli enne arvutite ja interneti ajastutki ju võimalik Jack Londoni Martin Edeni kombel omal käel raamatutest teadmisi ammutada. Õpetaja funktsioon on aga õpilast suunata ja aidata tal teadmiste tükkidest panna kokku struktureeritud süsteem, sest ainult selliselt tekib kasulik teadmine.

Nii võib olla, et auditooriumisse kokku tulemine, et näiteks loetud filosoofiateksti üle õppejõu toel arutleda, on jätkuvalt otstarbekas. See aitab hoida fookust õppimisel kui tähtsal tegevusel ning hariduse omandamiseks nii vajalikku motivatsiooni ja sellega tihedalt seotud kannatlikkust. Just selles kukkusid MOOCid läbi ning ei toonud seetõttu kaasa lubatud totaalset revolutsiooni kõrghariduses. Just nimelt ülikoolis kohal käimine annab tunde, et me oleme siin üheskoos sama asja eest väljas ja see asi on oluline. Tuleb välja, et see on väga tähtis tunne.

Edasi võib küsida, kas me suudame seda reaalses ruumis koos käimist kuidagi tehnoloogia kaasabil virtuaalses ruumis asendada. MOOCide üks teene on kindlasti, et investorid avastasid kõrgharidusetehnoloogiad ja EdTech on praeguseks kuum sõna. Räägitakse, kuidas tehisintellekti, suurandmete, virtuaalse ja augmenteeritud reaalsuse tehnoloogiad muudavad fundamentaalselt seda, kuidas me õpetame ja õpime. Andmete kogumine iga õppija tegevuse kohta võimaldab pakkuda personaliseeritud õppimiskogemust ja toetada õigel hetkel just seal, kus õppija takerdub. Masinõppimise (machine learning) võimaldab juba ka avatud vastustega ülesannete automatiseeritud hindamist ja tagasiside andmist tudengitele. Eriti kõrgeid ootusi tekitavad ulmelisena näivad virtuaalreaalsuse ja augmenteeritud reaalsuse tehnoloogiad. Õppimiskogemus võiks nende abil olla täiesti uuel kõikehõlmaval tasemel, niiviisi et näiteks raku ehituse kohta oleks võimalik õppida virtuaalselt raku sisse minnes. Mõlemad on Gartner Hype Curve’il käesoleva aasta seisuga illusioonide purunemise madalseisu faasis, mis tähendab et tõenäoliselt on ees ootamas stabiilse kasvu ja leviku faas. Samal ajal arvatakse, et haridustehnoloogiad tervikuna on eksponentsiaalse kasvu hoovõtufaasis, mis tähendab, et peagi peaksime nägema selles vallas plahvatuslikku arengut.

Digilahenduste poolest juba maailmas tuntud Eestil oleks erakordne võimalus seda ära kasutada. Otsime ju võimalusi kuidas muuta oma kõrgharidus veelgi konkurentsivõimelisemaks, kuidas meelitada talente üle maailma õppima ja õpetama. Samal ajal on Eesti idufirmade nn #EstonianMafia Silicon Valleys juba legendaarne. Loomulikult pole haridus liivakast, kus suvalisi paukkatseid teha, vaid otsused peavad olema väga läbikaalutud, aga meil on võimalus mõelda suurelt ning kasutada oma väiksuse ja paindlikkuse eelist, et rakendada hariduses midagi muu maailma jaoks sama julget nagu ID-kaart ja digiallkiri. Arvutite ja interneti koolidesse toomine oli omal ajal suur samm, kuid nüüd vajame Tiigrihüpet 2.0.

Sandra Niinepuu

Eesti Infotehnoloogia Kolledži üliõpilasesinduse esimees

Eesti Päevaleht, 24.november 2015

Leave a reply