Katariina Järve: õpetajate palgatõus ei tohi tulla kõrghariduse arvelt
Eesti haridussüsteemi alarahastatus on aastate jooksul olnud tõsine probleem, mis on mõjutanud nii õpetajate, õpilaste kui ka teadlaste heaolu ja tulemusi. Pea iga poliitik on oma karjääri jooksul välja toonud, kui oluline on hariduse riiklik rahastamine. Viimasel ajal on rambivalgusesse tõusnud õpetajate palgatõus. Tudengiesindajad, kes haridust väga väärtustavad, on loomulikult nõus sellega, et õpetajate olukorda tuleb riiklikul tasandil parandada. Küll aga näen mina tudengina suurt ohtu retoorikas, et selle olukorra lappimine peab toimuma kõrghariduse ja teaduse arvelt.
Haridus on tervikuna Eesti tuleviku ja julgeoleku vaatest kriitilise tähtsusega. Seega ei aita olukorda leevendada raha tõstmine ühest haridusastmest teise. Samuti tuleb siinkohal meeles pidada, et teaduse rahastamiseks on juba sõlmitud teaduslepe, millest taganemine ei ole ühiskonna seisukohast mõistlik.
Arutelu õpetajate palgatõusu üle ei tohiks kaasa tuua retoorikat, mis nõuab raha leidmist haridusvaldkonna seest. See viiks olukorrani, kus juba niigi alarahastatud haridussüsteemi ressursid vähenevad veelgi ning hakkavad ohustama meie riigi tulevikku.
Kõrgharidus ja teadus on julgeolek
Paljud riigi rahastatud teadusprojektid toovad suure majandusliku kasumi, mis puudutab innovatsiooni erasektoris. Lisaks on olemas ka uuringud, millel on otsene julgeolekuline tähendus. Üks näide on välisministeeriumi tellitud uuringud Venemaa ja Ukraina teemadel, mis aitavad meil otseselt tugevdada oma julgeolekut.
Ukraina näitel oleme näinud, kui oluline on sõdurite nutikus ühise idanaabri vastu sõdides. Eesti olukord on veelgi keerulisem, sest meil on väga väike rahvaarv. Seetõttu on vaja, et meil oleksid taibukad inimesed, kes suudaksid riiki kaitsta, kui vaja.
Kõrghariduse ja teaduse krooniline alarahastamine
Hetkel õpetajate palgaga seotud 10 miljonit kutsub esile deja vu sellega, mis toimus ülikoolide halduslepingute allkirjastamisega 2022. aastal, kus rektorid keeldusid lepinguid allkirjastamast ilma lisanduvat rahastust saamata. Kogu olukord päädis sellega, et riik andis lisaks 10 miljonit eurot, mille tagajärjel pool aastat hiljem allkirjad lepingule jõudsid. Aga selle aja jooksul ülikoolid raha ei saanud ja pidid valitsuse survestamisel isegi kitsamates oludes korraks hakkama saama kui muidu. Saadud 10 miljonit tundub praeguse streigi valguses suure võiduna, aga toona nähti summat pigem kopikatena, mis läksid suuresti kõrgete energiakulude katteks.
Kuigi kõrgharidusele eraldatud tegevustoetus suurenes eelmisel aastal 175 miljonilt 201,5 miljonile eurole, on meie haridussektori rahastamine protsendina SKP-st aastate jooksul vähenenud. Tasuta kõrgharidusreformi alguses, rohkem kui 10 aastat tagasi, oli see 1,5%. Tänaseks on see langenud 1,1%-ni ja ülikoolid on avaldanud survet halduslepingute allkirjastamisega viivitamise kaudu, et seda tõsta. Meie eesmärk peaks olema taastada see suhtarv, mille juures me juba 10 aastat tagasi olime, mitte isegi püüelda ebareaalsete kõrguste poole. Samuti on eesmärk toetada kõrgtasemel spetsialiste ja teadust, mis aitavad hoida eesti keelt ja kultuuri elujõulisena. Lisaks tahame pakkuda tudengitele piisavaid õppetoetusi- ja laene. See annab võimaluse ka neile, kes on pärit madalama sotsiaalmajandusliku taustaga peredest või on esimesed oma suguvõsas, kes omandavad kõrghariduse.
Süsteemsed probleemid haridusvaldkonna alarahastamisest
Eelarveliste kitsaskohtade puhul on suur kiusatus kompenseerida õpetajate palgatõusu kõrghariduse ja teaduse arvelt. See samm kujutaks endast aga lühiajalist lahendust, mis pikas perspektiivis tooks kaasa süsteemseid probleeme, mille mõju ulatuks kaugemale kui üksnes haridusvaldkond.
Esmaspäevasel kõnekoosolekul Toompea lossi ees ütles üks õpetaja, et tema häbiplekk on poliitikud, keda ta ei suutnud piisavalt harida, et nad mõistlikke otsuseid teeks. Üks probleem, milleni kõrghariduselt veelgi suurema summa napsamine viib, on, et tulevikus meil ei ole haritud poliitikuid, kuid veelgi hullem – meil ei ole haritud spetsialiste. Meil pole tervishoiutöötajaid, õigusnõustajaid, õpetajaid.
Üks probleem, mida õpetajate palgatõus proovib lahendada, on õpetajate puudus. Seda ei saa lahendada kõrghariduse rahastuse vähendamisega. Kui alarahastatud kõrgharidusest raha veel vähemaks jääb, siis ei ole enam kohta, kus õpetajaid välja õpetada saaks.
Haridus on investeering tulevikku. Kvaliteetne haridus tagab, et Eesti inimestel on vajalikud oskused ja teadmised, et olla edukad nii isiklikus kui ka professionaalses elus. Samuti on haridus oluline sotsiaalse sidususe loomisel ning majandusarengu tagamisel.
Teadusleppest taganemine toob tõsised tagajärjed
2018. aastal sõlmiti Eesti teaduslepe, mille eesmärk oli stabiilne teadus- ja arendustegevuse rahastamine. Sellele kirjutasid alla üheksa erakonna esindajad ning kõik tänase valitsuse moodustavad erakonnad.
Teadusleppe tühistamine õpetajate palgatõusu nimel tooks kaasa erinevaid probleeme. Nende hulgas oleksid Eesti teadustöö langus, mainekahju rahvusvahelisel teadustöö areenil, majanduslik kahju, teadlaste töötingimuste halvenemine ja julgeolekurisk. Teadus ja haridus on omavahel seotud ning ei tohi olla vastandatud.
Lisaks ei saa unustada kõrgharidustöötajaid, kes on oma ala spetsialistid. Nad aitavad kaasa uue ja targema generatsiooni kujunemisele ning nende töö on ühiskonna intellektuaalse arengu jaoks hindamatu. Seetõttu peaks nende töö väärtustamine kajastuma nende palkades, mis tagaksid nende majandusliku heaolu ja motiveerituse.
Õpetajate palgatõusu vajadus on mõistetav, kuid see ei tohiks kaasa tuua kõrghariduse ja teaduse veel suuremat alarahastamist. Haridus on Eesti tuleviku alustala, ning sellele tuleks läheneda kui investeeringule, mitte kui kulule. Õpetajate ja kõrgharidustöötajate väärtustamine peaks käima käsikäes, tagades nii tugeva haridussüsteemi, mis toetab Eesti arengut ja kestlikkust.