Et kadunud põlvkonna hulk ei suureneks – noorte eestlaste vabariigi aastapäeva soovid
Meie, taasiseseisvunud Eestis sündinud, põlvkonnal on esimene kord tähistada Vabariigi aastapäeva selliselt, et klomp on kurgus, õnne ja rõõmu on keeruline tunda ning mõtted vabast maailmast on muutunud millekski muuks kui võimaluseks maailmas ringi seigelda. Esimest korda on käega katsutav see, kui õrn ja habras on meie oma iseseisev riik ning kui ohtlik on elada naabri kõrval, kelle jaoks rahvusvahelised reeglid ei kehti.
Möödunud aasta jooksul oleme kuulnud ähvardusi, valesid ja alusetuid süüdistusi naaberriigi ladvikult. Küll on Balti riike kutsutud natsideks, kes keelavad siinsetel venelastel vene keeles rääkida, ning küsitletud on ka seda, miks Venemaa üldse “lubab” Balti riikidel eksisteerida. Moskva ülikooli rektor on isegi nõudnud, et Balti riikide valitsustes peaksid olema Venemaa esindajad, kes tagaksid, et idanaabri huvid oleks kaitstud. Kõigest sellest hoolimata on näha, et eesti rahvas ja ühiskond on möödunud aastal olnud tugevam kui kunagi varem.
Aasta aega tagasi, mõned päevad peale Venemaa täieulatuslikku invasiooni Ukraina territooriumile, toimus Vabaduse väljakul taasiseseisvunud Eesti suurim meeleavaldus Ukraina toetuseks. Ühelt poolt külg külje kõrval saates julgustust ja lootust meie sõpradele Ukrainas, teiselt poolt rõhutades kui õudne ja ahastav on see, mis Ukrainas aset leiab. Tänaseks teame, et juhtus palju enamat kui karta oskasime: invasiooni kõrval on lisaks tapmistele toimepandud jõhkrusi, mis õiguskuuleka kodaniku pähe isegi ei suuda kangastuda. Aasta eest Vabaduse väljakul sai hoiatatud, et selline sõda hakkab genereerima kadunud põlvkonda, täna aga seisame sellega silmitsi nii ukraina noorte seas kuid ka nende noorte silmis, kes on demokraatlikku ja vabasse ühiskonda uskunud.
Me kõik oleme teadlikud, et laste ja noorte vastu pandud kuriteod on olnud eriti jõhkrad sisaldades nii vägistamisi, Venemaale küüditamist aga ka seda, et Ukrainas orvuks jäänud laste arv järk-järgult kasvab. Tagataustal toimuv on aga märksa ulatuslikum ning laastab pikas perspektiivis riiki selliselt, mis mõjutab selle käekäiku ja arengut. Need noored, keda ei ole saadetud rindele vabaduse eest võitlema üritavad mingilgi moel säilitada tavapärase elu rutiini. See aga tähendab, et haridust omandatakse varjendites ja isegi kaevikutes, tudengid ei tea, kas homme on õppimiseks mõeldud koht veel alles või puruks pommitatud. Tegelikkuses ei teata isegi seda, kas see õppejõud, kes veel eile õpetas, täna elus on. Me räägime Eestis sellest, kuidas üha uuenev ühiskond paneb noorte vaimse tervise proovile, kujutage ette, mis veel ukraina noorte peades võib toimuda.
Mõneti võiks argumenteerida, et nii kiire olukorra eskalatsiooni tõttu ei ole neil noortel olnud aega seedida ja põhimõtteliseimaid küsimusi esitada, sest lihtsalt on olnud vaja kuidagi ellu jääda. Küllap see argument peab ka vähemalt osaliselt paika aga see on ka märk sellest, et kasvab peale põlvkond, kes võttis endid sõjaolukorras kokku ja kohanesid olukorraga kuid milline on nende suutlikkus, teadmised ja oskused pärast ukraina võitu riiki edasi arendada, see teeb väga murelikuks.
Kuid see mure ei ole ainult Ukraina mure vaid see on meie kõigi mure. Järjest rohkem kuuleb noori erinevatest riikidest väljendamas oma pettumust sellest, kuidas lääs on käitunud nii, mis on aidanud kaasa konflikti venimisele. See tähendab, et lääs on küll andnud palju abi kuid teinud seda selliselt, mis ei ole veennud noori selles, et lääs ise suudab kaitsta neid ideaale, mida me endile kõige olulisemateks peame. Eraldi väärib märkimist moraalne udu otsustajate seas. Raske on mõista, kuidas need poliitikud suudavad endale hommikul peeglist otsa vaadata, kes teadlikult vastandavad siseriiklikku inimeste sotsiaalset heaolu sõjapõgenike või riigiabiga Ukraina suunas. See on ebamoraalne mõttekäik, mis justkui sunnib inimestel tegema valikut emma-kumma vahel olukorras, kus sellise valiku tegemine ei ole üldse vajalik. Kõik sellised hoiakud aga vähendavad noorte inimeste usku sellesse, et tulevikuühiskond võiks olla päriselt nendele ideaalidele vastav, mille oleme kõikvõimalikesse strateegiatesse kirja pannud.
Siit ka noorte Vabariigi aastapäeva soov. Ärme oota, kuni meil tekib võimalus konkreetselt kategoriseerida need inimpõlved, keda Ukraina konflikti tõttu on võimalik kadunud põlvkonna hulka lisada. Murrame senist kommet, et vajalikud meetmed saabuvad oluliselt hiljem, selmet probleeme ennetada. Astume sammu kaugemale, kui lause “tulevik on noorte päralt” ning võimaldame reaalselt igale noorele võimalused mitte sattuda kadunud põlvkonna hulka – seda nii Ukrainas aga ka mujal riikides, kus noored perspektiivi demokraatias näevad.