Kas kõrgharidus on vaid kulurida?

Arutelus osalesid: Marcus Ehasoo (Eesti Üliõpilaskondade Liidu juht, tulevane magistrant, endine Eesti Õpilasesinduste Liidu juht), Margit Sutrop (Riigikogu kõrghariduse toetusrühma esimees, reformierakondlane, Tartu Ülikooli professor ja eetikakeskuse juhataja), Marju Lauristin (arvamusliider kõrghariduse valdkonnas, endine minister, Riigikogu Liige, Euroopa Parlamendi liige ja Tartu Ülikooli professor), Ivari Ilja (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor, pikaaegne klaveriprofessor) ning arutelu juhtis Katrina Koppel (Tallinna Ülikooli doktorant, endine Euroopa Üliõpilasliidu ja Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse liige).

Arutelus jäi kõlama see, et haridus on ühiskonna alustala ning on väga oluline, et ühiskond mõistaks kõrghariduse valdkonna olulisust. Samuti tuli arutelus välja, et olukorra paranemiseks on tähtis see, et ka valijad lisarahastust nõuaksid, sest see paneb poliitikud selle nimel tööle.

Palju oli juttu ka sellest, miks õppejõud, rektorid või tudengid ei streigi. Mõnes mõttes on streik see, et ülikoolid ei ole alla kirjutanud halduslepingutele nign sulgevad õppekavasid, kuid tänavatele minemast hoiab õppejõude enamasti missioonitunne.

“Kui rongijuht ja konduktorid streigivad, siis vihased reisijad lähevad ja teevad kuskil demonstratsiooni või ajalehed kirjutavad suurest nördimusest, mis rahva hulgas varitseb, aga tudengid on professori ja õppejõu jaoks üldse midagi rohkemat. Need ei ole need inimesed, kelle peale õppejõud või professor suunaks oma streigitegevust või tahaks, et tudeng selles kõiges kuidagi kannataks.” – Ivari Ilja 

“Akadeemiline õppejõud ei streigi, sest ta ei arva, et haridus on riigi oma. Akadeemiline õppejõud tunneb, et haridus on midagi, mis on rahva ja kultuuri ja ühiskonna jaoks nii oluline, et kui ta hakkab streikima, siis see ei tee olukorda paremaks vaid halvemaks. Sellepärast, et siis jäävad õppijad ju üldse õpetamata, siis katkevad ju projektid, siis ju toimub tegelikult – ütleme nii – hariduse proletariseerumine.” – Marju Lauristin

Ühtlasi jõudsid panelistid ka tudengite sotsiaalsete garantiide süsteemini, mis on kümme aastat sama olnud. See on põhjus, miks tasuta kõrgharidus ei ole tudengile siiski täiesti tasuta ning paljud tudengid peavad elamiskulude katmiseks siiski kooli kõrvalt töötama.

“Selle tõttu, et see nii kaua niimoodi olnud on, seisabki tudeng silmitsi sellise huvitava mõttekäiguga, et tahaks ülikooli minna haridust omandama. Me teame, et ülikoolid on alarahastatud – seal võib olla täna juba küsitavusi ka kvaliteedis. Samal ajal küll hariduse omandamine on tasuta, aga kõrvalkulud on kõrged, et ma siiski pean midagi tegema: kas võtma laenu või käima tööl, sest sotsiaalsed garantiid on väikesed. Ehk ettekäändeid, miks mitte minna kõrgharidust omandama on täna väga palju.” – Marcus Ehasoo

Arutelu jooksul jõudsid hariduse sõbrad ja eksperdid spekuleerida ka erinevate võimaluste üle, kuidas kõrgharidusse raha juurde tuua. Olgu selleks suurem õppelaen, tasuline kõrgharidus või eraraha kaasamine.

“Me peaksime ka suutma näidata, et näiteks meil läheb vähem vaja raha tervishoidu, sellisesse sisejulgeolekusse, rahvuste vaheliste pingete ja integratsiooni asjadesse, kui me panustaksime raha tegelikult haridusse. See on võimalik ka majanduslikud täiesti välja arvutada.” – Margit Sutrop 

Arutelu lõpuks jõudsid panelistid järeldusele, et koalitsioonilepingus kokku lepitud summa on paras leevendus, kuid sellest tuleb kindlasti minna edasi, ning kõrgharidus ei ole kulurida, vaid on elurida.