Tudengite 7 kordamisküsimust koalitsioonikokkuleppeks
Tudengina ei ole midagi paremat, kui enne rasket eksamit või arvestust õppejõult kordamisküsimused saada. Kuna koalitsioonileppe sõlmimine on justkui arvestus ühe poliitiku elukaarel, siis mõtlesime tudengitega samuti poliitikutele vastu tulla ning koalitsioonilepet ettevalmistavad kordamisküsimused poliitikutele esitada!
Kordamisküsimusi on tudengitel potentsiaalsele koalitsioonile seitse. Kui läbirääkimiste laua taga saab kõigile neile vastata selge “jah”, siis võib mõelda koalitsioonileppe allkirjastamise peale.
- Kas eestikeelsetel täiskoormusega õppekavadel on kõrgharidus jätkuvalt tasuta?
Hetkel on võimalik tasuta õppida eestikeelsetel täiskoormusega õppekavadel ühe korra igas õppeastmes. Võõrkeelsed õppekavad on reeglina tasulised olenemata koormusastmest. Juba on kuulda olnud erinevatelt poliitikutelt ka täiskoormusega eestikeelsete õppekavade tasuliseks tegemise võimaluse kaalumist. Tasuta kõrgharidus on aga esmatähtis selleks, et riigi tulevik oleks edukas ning kõrgharidust saaksid omandada kõik, olenemata rahakoti paksusest.
- Kas õppelaenu intress on 0% ning laenu käendaja on riik?
Praegu on olukord, kus tõesti õppelaenu intressid on madalamad kui teistel laenutoodetel, kuid euribori kõikumine võib siiski märgatavalt laenu tagasimakset suurendada. Samuti saavad laenu taotleda vaid need üliõpilased, kellel on võimalik leida sobiv käendaja. Kahjuks on aga nii, et need, kes laenu toimetulekuks enim vajaksid, ei pruugi tihti endale sobivat käendajat leida. Seega on oluline, et tulevikus oleks käendaja riik, et võimaldada laiemal hulgal tudengitel laenu taotleda. Seda peaks riik vaatama kui investeeringut tulevikku, mitte lühiajalist kulurida.
- Kas õppelaenu summa on piisav, et katta elamiskulud ning vajadusel ka õppetasu?
Täna on õppelaenu summa üheks aastaks 3000 eurot. Lihtne arvutus ütleb, et see teeb ca 333€ kuus, kui suvekuud välja jätta. Eks igaüks saab mõelda, kas 300 euroga on võimalik kuus nii üüri- ja kommunaalmakseid tasuda ning lisaks veel toit lauale saada. Lisaks on üha rohkem näha seda, et ka kodumaale õppima jäädes tuleb kohati maksta õppetasu, mis keskmiselt jääb 2000 ja 3000 euro vahele ühes semestris. Seega tuleb tudengil aasta peale tasuda keskmiselt kuni 6000 eurot õppetasuks. Praeguse õppelaenuga saab tudeng aga läbida vaid pool aastat õpingutest. Seepärast on äärmiselt oluline esimesel võimalusel õppelaenu summat tõsta, et sellest oleks päriselt tudengitele kasu.
- Kas kõigil esmakursuslastel on võimalus kõrgkooli astudes saada koht mõistliku hinnaga ühiselamus?
Pea igal suvel näeme uudiseid, kus vaid loetud sekundite jooksul täituvad ühiselamukohad. Igal aastal tundub, nagu see oleks suur üllatus kõigi jaoks. Tegelikkuses on aga teada, et näiteks tudengipealinna Tartusse suundub igal aastal õppima väga suur hulk noori, kes ei ole kõik Tartust pärit. Seega on loogiline, et kuskil peavad nad peavarju otsima. Kuna eelmainitud probleemid õppelaenuga ning keerukus täiskoormusega õpingute kõrvalt töötamisel on esimest korda iseseisvat elu alustavale noorele keerulised, siis on äärmiselt oluline, et esmakursuslased saaksid endale koha kõrgkooli läheduses asuvas ühiselamus, mis on tudengile taskukohane. See ei ole vaid kõrgkoolide enda vastutusalas, vaid nõuab laiemat lähenemist ka riiklikul tasandil, et tagada kõrghariduse ligipääsetavus ning seekaudu ka riigi haritum ja edukam tulevik.
- Kas igas kõrgkoolis on olemas psühholoogilise nõustamise teenus, mis on kättesaadav ja võimaldab tudengil mõistliku aja jooksul abi saada?
Paljudes Eesti kõrgkoolides on mingil kujul psühholoogid olemas, aga sellegipoolest on suureks probleem kättesaadavus. Tihti on järjekorrad nii pikad, et tudeng otsib võimalusel abi tasulistest teenustest. Enamasti sellist võimalust tudengil aga ei ole ning seetõttu jääb abi lihtsalt saamata. Kahjuks on selline praegu mõru reaalsus. Tulevikus peaksime aga üheskoos leidma lahendusi, kuidas tagada, et tudengid, kes on riigi tuleviku võti, saaksid oma vaimse tervise muredele lahendused kõrgkooli abil.
- Kas õppetoetuste määramisel arvestatakse tudengi vanemate sissetulekut ainult juhul, kui tudeng tegelikkuses ka vanemate juures elab?
Praegustes vajaduspõhise õppetoetuse tingimustes on sätestatud, et tudeng arvestatakse vanemate leibkonna liikmeks kuni 24. eluaastani (k.a). Seadusest tulenevalt on vanematel aga lapse ülalpidamiskohustus kõigest 21. eluaastani (k.a). Samuti ei arvesta see tingimus praegu olukorraga, mil tudeng ei ela vanematega koos ning ei saa neilt tuge. Seepärast jääb paljudel tudengitel toetus saamata ning see muudab nende jaoks kõrghariduse omandamise väga keeruliseks või kohati isegi võimatuks. On oluline, et õppetoetuste tingimuste puhul võetaks arvesse tudengite tegelikke olusid ja tegelikku sissetulekut, et tagada laialdane ligipääs kõrgharidusele.
- Kas riigieelarveline teadus-, arendus- ja loometegevuseks mõeldud rahastus on vähemalt 1% sisemajanduse koguproduktist?
Ühele protsendile küündis teadusrahastus vaid teaduslepe esimesel aastal sellest alates on ta olnud pigem 0,7%. Eesti teadusrahastus on ka üks paljudest valdkondadest, mis on langenud kärpimise alla. Selle aasta maikuus vastu võetud lisaeelarvega vähendati teadusrahastuse kogurahastust koguni 19 miljoni euro võrra. Selleks, et riigivalitsejad saaksid teha teadlikke otsuseid, mis riiki õiges suunas juhivad, on vaja edukat teadustegevust, mida toetab ka riik. Seepärast ei saa kuidagi üle ega ümber piisavast riiklikust teadustegevuse rahastusest.
Paljusid siinseid punkte on tõstatanud ka teised kõrgharidusega seotud huvigrupid. Näiteks Tartu Ülikooli rektor Toomas Asser kirjutas esmaspäeval avaldatud artiklis, et Eesti rahvas ei ela eelarve tasakaalu nimel vaid selle nimel, et meie lapsed elaksid vabas Eestis ning kõrgharidust peab hoidma tasuta selleks, et tulevased põlvkonnad saaksid sellest tulu teenida.