Täna maailm veel ei lõppe: tundetarkus üliõpilasele

Oktoober on rahvusvaheline vaimse tervise kuu. Käesoleval aastal on tähelepanu keskpunktis tundetarkus ehk emotsionaalne intelligentsus. Tundetarkus on võime eristada enda ja teiste tundeid ning kasutada seda teadmist probleemide lahendamisel. Kuna mõtted ja käitumine on omavahel tugevalt seotud, siis on ka tundetarkus väga oluline komponent igapäevases heaolus, mida ise luua saame. Oma vaimse ja füüsilise tervise eest hoolitsemine on kõigile oluline, aga kuna täna jagan oma mõtteid Eesti Üliõpilaskondade Liidu nimel, siis keskendun selles kirjutises eeskätt noortele ja üliõpilastele, ning nende hirmudele, täpsemalt – hirmule teha midagi valesti.

Eesti üliõpilaste vaimset tervist ja sellega toimetulekut on kõige põhjalikumalt uuritud ilmselt EUROSTUDENT VII uuringu raames. Uuringust selgus, et kõige enam esineb vaimse tervise probleeme bakalaureuse astmes. Samuti täheldasid emotsionaalselt halvemat enesetunnet nooremad üliõpilased ehk 20 – 24-aastased tudengid. Sama uuringu tulemustest saab ka lugeda, et sageli või pidevalt tajuvad üliõpilastest ligi pooled (47%) „liigset muretsemist paljude asjade pärast“.  Kui ma 2021. aasta kevadel nendest tulemustest esimest korda kuulsin, oli see justkui peeglisse vaatamine, kus lisaks minule endale vaatas peegelpildist vastu ka suur osa minu tutvusringkonnast. „Äratundmisrõõmu“ oli tulemustes kahjuks küllaga.

Seda, mille üle muretseda, on täna ühel üliõpilasel ja noorel küll ja veel. Selle kohta ei hakka ma siia loetelu tekitama, aga üks grupp muresid on viimastel aastatel väga teravalt esile kerkinud just nooremate üliõpilaste seas. Hirm teha midagi valesti. Oma ülikooli tuttavate seas kuulen tihti, kuidas noored, 20-aastased, muretsevad ja vaevavad end mõtetega, „mis siis kui ma tegin midagi valesti?“. Noored, kellel on alles terve elu jagu valikuid, läbikukkumisi ja õnnestumisi ees. „Kui ma nüüd selle kontrolltöö või testi läbi kukun, siis on küll ülikooliga lips läbi.“, „Kas ma olen omale täiesti vale eriala valinud, kui üldse kunagi tööle tahan saada?“, „Äkki see üks valik, mis sai nüüd tehtud, tõmbab vee peale kõigile teistele võimalustele?“ Justkui kogu aeg oleks midagi valesti, midagi, mis tekitab stressi, sest see pole päris nii nagu peaks. Sest mis siis, kui läheb halvasti? Hirm pidevalt eksida, ka varjatud kujul, on väga rusuv ning võib tihti viia hoopis raskemate vaimsete (ja ka füüsiliste) seisunditeni.

Sellega seoses meenub mulle artikkel eelmise aasta novembrist, kus Eesti Õpilasesinduste Liidu aseesimees leidis, et lõpuklassis on eriala valikuks juba hilja ja karjäärinõustamisega peaks alustama kõvasti varem. Kuigi artiklis olid välja toodud väga head punktid karjääriõpetuse ebaühtlusest Eesti haridussüsteemis, teeb mind kurvaks see, et osa noori tunneb nagu oleks erialavalikuks lõpuklassis juba liiga hilja. Mis siis sellest nii halba on, kui 19-aastane veel ei tea, kuhu peale kooli lõppu suunduma peaks, isegi kui ta on karjääriõpetuse tunde saanud? Paljudele võib kasuks tulla pigem see, kui peale gümnaasiumi lõppu teha paus, vaadata möödunule tagasi, proovida kätt tööturul ning siis jõuda erialani, mida päriselt ülikoolis õppida tahetakse. Ka artikli alguses mainitud EUROSTUDENT VII uuringust selgus, et üliõpilastel, kelle kesk- ja kõrgharidusõpingute vahele oli jäänud pikem vahe, märkisid vähem emotsionaalseid seisundeid, mis võivad viidata vaimse tervise probleemidele. Seega, hiljaks ei ole üks 19-aastane oma valikutega elus kindlasti jäänud. Selline suhtumine aina süvendab hirmu teha vigu, kuigi nendest vigadest võivad saada väga vajalikud õppetunnid.

Veelgi enam, eksimine on lausa kasulik. Suurimad läbikukkumised on parimad õpetajad ja ma siiralt usun, et 20ndaid eluaastaid peaks võtma kui seeriat vigadest ja õppetundidest. Siinkohal on lihtsalt oluline märkida, et eksimisele peaks järgnema eneseanalüüs (mis võib olla näiteks ka väga lihtne mõtisklus koolist koju jalutades), sest siis oskame sellest kogemusest leida kasuliku õppetunni. Kui veale ei järgne analüüsi või „vigade parandust“ siis ei saa sellest kogemusest ilmselt ka õppetundi. Läbikukkumine, unustamine ja uuesti alustamine on loomulik osa õppimisest. See käib nii akadeemilise õppetöö kui ka isikliku arengu kohta. Mida vähem läbikukkumisi karta ja õppida neid võtma loomuliku osana elust, seda vahvam on ka kõik muu, sh koolitee. Oskus õppida oma vigadest on tundetarkuse
tunnus, mis aitab luua tasakaalu oma igapäevaellu.

Üks kõige tähtsamaid õppetunde, mida olen oma ülikooliaastate jooksul õppinud, on see, et enamik igapäevaseid muresid, mis mõnel päeval võivad üle võtta kõik vähegi pähe tekivad mõtted, ei mängi juba üsna lühikese aja pärast enam suuremat rolli. Unustatud. Ja maailm ei lõppenudki, sest sain eksamil C või pidin kodutöö uuesti tegema või ei jõudnud kõigega lõpuni, mis sellel nädalal oleks võinud valmis saada. Need on väga sagedased mõtted, mida olen kohanud paljudel nii oma üliõpilastest sõpradel ja tuttavatel kui ka endal. Kõrvalseisjana on tihti lihtsam näha, et suur hulk nendest muredest ja hirmudest ei mängi pikas plaanis suurt rolli. Seda raskem on ka kõrvalt vaadata, kui sõpru ja tuttavaid sellised mõtted lausa piinavad. Enda tundetarkust arendades saab õppida ise märkama selliste mõtete rusuvat koormat ning vastavalt sellele ka oma käitumist muuta. Väiksemad probleemid ununevad aja möödudes üldse ja suurematest saavad õppetunnid.

Taaskord tuleb mängu selleaastase vaimse tervise kuu juhtteema tundetarkus. Nagu sai juba kirjutise alguses mainitud, siis tähendab tundetarkus eelkõige oskust märgata ja ära tunda enda ning teiste mõtteid. See aitab reguleerida ka probleemide lahendamist ning juhtida oma mõtlemist ja käitumist. Vaimse tervise edendamise ja probleemide ennetusega tegelev MTÜ Peaasjad on oma kodulehele koondanud hulgaliselt vajalikku teavet nii vaimse tervise probleemide kohta üldiselt kui ka praktilisi tegevusi, mida igaüks saab ise oma tervise toetamiseks teha. Seega, kui räägime tundetarkusest, siis kõigepealt peame ise märkama oma tundeid ja mõtteid. Sellele on vaja muidugi ka eraldi tähelepanu pöörata (mis ei ole sugugi kerge) ning eraldi tuleb pingutada selle nimel, et oma mõttemustreid muuta. Aga see raske teekond on seda väärt.

Maailm ei lõppe, kui midagi läheb untsu. Nii ka ülikoolis. See on koht kuhu me kõik oleme tulnud õppima ja vead (koos analüüsiga) on osa õppimisest ning arengust. Kuigi igaühe individuaalset ülikoolikogemust mõjutavad sajad väiksemad ja suuremad faktorid, millest suurt osa ei saa alati kontrollida, siis iseenda tundetarkuse arendamine on kindlasti väärt väljakutse, mis vastu võtta. Seda saab igaüks ise kontrollida. See ei ole kerge, aga tähenduslik õppimine ei peagi alati kerge olema, vaid nõuabki pingutust. Ja samuti on õppimise loomulik osa vead ja läbikukkumised, mille ees hirmu tunda enamus kordadel ei maksa.