Tasustamata praktika ei ole tulevikku vaatava riigi nägu
Eesti kõrghariduse üks keskseid eesmärke on valmistada noored ette tööturuks. Praktilised oskused ja kokkupuude reaalse tööeluga on selleks hädavajalikud. Seetõttu on pea kõikide õppekavade lahutamatu osa praktika – võimalus rakendada õpitut, arendada erialast pädevust ja mõtestada töömaailma ootusi. Praktika peaks olema suunatud õppimisele, mitte lihtsalt töötamisele.
Paraku oleme olukorras, kus praktikakoht muutub sageli tasustamata töövormiks. Tudeng pannakse täitma ülesandeid, mis on selgelt osa asutuse igapäevatööst – sageli täiskohaga, kõrge vastutusega ja professionaalset panust nõudes. Samas jääb see, mis peaks praktika keskmes olema: juhendamine, tagasiside ja õppimine, tagaplaanile. Kui praktika ei toeta tudengi arengut ega ole seotud õppekava eesmärkidega, pole see praktika, vaid lihtsalt tasuta töö.
Veelgi murettekitavam on see, kuidas selline süstemaatiline tasustamatus mõjutab noorte hoiakuid. Kui tudengile antakse mõista, et tema töö, olgu see kui tahes sisuline, ei vääri hüvitamist kujundab see suhtumist ka tulevases tööelus. Tekib ohtlik arusaam, et alguses peabki töötama tasuta, tänu eest või võimaluse nimel. See ei ole väärikas ega jätkusuutlik tee.
Paljud tudengid peavad praktika ajal loobuma oma senisest tasustatud tööst, et pühenduda täiskoormusel praktikale. Nad jäävad ilma igasugusest sissetulekust, seisavad silmitsi üürimuredega ja valivad sageli eluliste vajaduste ning hariduslike eesmärkide vahel. Selline olukord ei tohi olla kõrghariduse normaalne osa.
Robin Liiber tõstatas enda hiljutises Eesti Ekspressi artiklis olulise küsimuse: miks eeldavad paljud riigiasutused meilt tööeetikat, täpsust ja vastutust, aga ei paku vastu õiglast töötasu? Eriti just riik – olles nii kõrghariduse rahastaja kui ka suur tööandja – peaks andma siin eeskuju. Tasustatud praktikakohad avalikus sektoris oleksid selge sõnum: me väärtustame noorte aega, panust ja professionaalset arengut. See motiveeriks ka erasektorit sama tegema.
Lisaks tasustamisele vajab muutust ka see, kuidas praktika on õpingutesse lõimitud. Praktikal peab olema selge eesmärk, läbimõeldud ülesanded ning arusaadav hindamine. Juhendamine ja tagasiside ei tohi olla formaalsed kohustused, vaid toetav osa õppimisest. Kui see pool puudub, jääb praktika mõte poolikuks.
Riik on juba mõistnud, et praktikakohti tuleb toetada, pakkudes tööandjatele hüvesid ning soodustades praktikate arengut. Järgmine loogiline samm on see, et ka riigiasutustes oleks praktikate eest tagatud vääriline tasu. See ei ole ainult õiglus, vaid ka investeering tulevikku motiveeritud, väärtustatud ja majanduslikult kindlustatud noored on need, kes kujundavad homset avalikku sektorit. 2023. aastal hääletas Euroopa Liit tasutamata praktikate keelustamise poolt, seega ainus küsimus on, kas Eesti tahab olla valdkonnas liider või looder?