Tudengite kriis
Kõrged elektrihinnad, kaos üüriturul, kallinenud toiduhinnad, liiga vähe ühiselamute kohti ning iganenud sotsiaalsete garantiide süsteem – see on kõigest murdosa probleemidest, millega tudengil tuleb rinda pista.
Kõige valusamalt mõjutavad need mured just esmakursuslasi, kes on oma ülikooliteed ja iseseisvat elu alles alustamas. Näiteks sõlmiti TalTechi ühiselamutes selle aasta suvel 360 uut lepingut, enamik neist esmakursuslased. Enam-vähem on sealsete uute tulijate tehtud taotluste arv aga suurusjärgus 500. Loomulikult on järjekorras tudengeid, kes soovivad aga privaatset tuba, kuid neid on vähe ja järjekorrad sinna pikad.
Tartu Ülikooli ühiselamuid on Tartus kaheksa ning neile lisaks on kaks Viljandis ja üks Narvas. Kõigi elamute peale kokku on 1800 tuba ja 3390 kohta. Tartu Ülikoolis õpib aga selle kooliaasta seisuga 14 887 üliõpilast, kellest 10 965 õpib päevaõppes. Seega on ühiselamu kohti ilmselgelt liiga vähe.
Kandideerimine ühiselamutesse algab enamasti juulis ning tihti on eesõigus neil, kes on olümpiaaditulemustega ülikooli sisse saanud. Tavaliselt on esimese hooga toa saamine üsna keeruline, aga alates oktoobrist hakkab vaikselt kohti vabanema, sest mõned leiavad endale või kamba peale korteri. Keskmiselt on siiski Tartu üliõpilasküla u 90% täis aasta läbi ja üheks lisa murekohaks on lühiajalised välistudengid, kes majutatakse ainult Raatuse Student Hostelisse, kuhu ka kõik ei pruugi kohta saada.
Elutingimused on ühiselamutes erinevad: järjest proovitakse maju renoveerida. Põhiliseks mureks on viimasel ajal olnud pidevalt aeglane interentiühendus ning loomulikult kaks aastat järjest toimunud hinnatõusud, millega elukvaliteet ei parane, vaid joostakse järel lihtsalt üldisel hinnatõusul.
Teine võimalus on üürikorter
Need, kes ühiselamu kohta ei leia või soovivad rohkem privaatsust ja paremaid elutingimusi, otsustavad tihti eramajutuse kasuks. Sellelgi on aga palju probleeme, sest üüriturul on samuti konkurents tudengitele sobivate korterite järele suur ning hinnad on tõusuteel.
Näiteks mäletab Tartu Ülikooli teise kursuse tudeng ning EÜL-i kommunikatsioonijuht Katariina väga selgelt, kuidas ühest linnast teise kolimine tekitas palju pingeid. “Pidin leidma endale üürikorteri ning seejärel hakkama iseseisvalt majandama. Sügisel oli väga keeruline, sest sain aru, kui palju asjad tegelikult maksavad. Minu jaoks polnud teist varianti, kui minna tööle, sest muidu ei oleks ma saanud teises linnas iseseisvalt elamist endale lubada,” täpsustas ta seda, kuidas möödunud sügisel Tallinnast Tartusse kolis.
Eesti Üliõpilaskondade Liidu taskuhäälingus käsitleti üüriturgu tudengi vaatevinklist. Saatekülaline kinnisvaramaakler Maarja Ann Ormisson ütles, et kõige odavam on loomulikult korterit jagada kaastudengitega, sest üheskoos on kulud madalamad. Samuti tõi ta välja, et tihti peab arvestama sellega, et odavam üürihind ei pruugi tähendada tingimata madalamaid kulusid, sest kommunaalkulud on tihti väga suur väljaminek. Seepärast soovitas Ormisson tudengitel vaadata ka kallima üürihinnaga kortereid uusarendustes, sest sealsed kommunaalkulud on kordades madalamad kui vanemates majades, mille üürihind on madalam.
Abiks on õppetoetused ja -laen, aga…
“Eks tehiliselt need toetused ja õppelaen on olemas aga, need näiteks esmakursuslase puhul ka erinevad. Ta õppelaenu saab pangalt küll taotleda juba varem, aga see reaalselt üle kantakse talle 1. oktoobrist,” kirjeldas puudulikku ning ajale jalgu jäänud õppelaenu ja -toetuste süsteemi EÜL-i asejuht Kristin Pintson KUKU raadios.
Õppelaenul on ka teisi probleeme, mitte ainult see, et esimese kursuse tudeng saab selle kätte alates 1. oktoobrist. Kõige suurem probleem on ikkagi see, et 3000 eurot, mis praegu üheks õppeaastaks taotleda saab, ei ole piisav, et Tallinnas või Tartus töötamata või vanemate abita ära elada. Kümne kuu peale teeb see 300 eurot kuus ning selle summaga ei ole võimalik kuus ära elada mitte kuidagi.
Sarnasesse olukorda sattus oma ülikooli esimesel aastal EÜL-i asejuht Kristin, kes kolis Põlvast Tallinnasse. “Tööle ma ei läinud, tegin selle asemel vabatahtlikku tööd ning keskendusin õpingutele. Õnneks toetasid mind vanemad ning korteri sain sugulastelt üürida koolikaaslasega kahe peale. Elasin üsna tagasihoidlikult, kuid juba veebruarikuu lõpus, kui kooliaastat oli veel peaaegu semester ees, oli olukord üsna nukker ja teadmist, kuidas veel paar kuud toime tulla, ei olnud. Pere toetusega sain suveni hakkama ning nüüd olen aasta õpingute kõrvalt töötanud, et üüri maksta, süüa osta ja ehk vahel ka kultuuri nautida,” meenutas Kristin oma esimese ja teise ülikooliaasta rahalist seisu. Õppelaenu ta enam võtta ei taha, sest tööl käies on sissetulek suurem ja ei pea ka laenukoorma suurenemise pärast muretsema.
Tudengid on sunnitud kooli kõrvalt töötama
Sarnaselt Kristinile töötab statistiliselt praegu 2/3 tudengitest õpingute kõrvalt. Oleks tore mõelda, et tööl käiakse erialase kogemuse või reisiraha teenimise jaoks, kuid tegelikult käib enamik tudengeid tööl seepärast, et teisiti ei ole võimalik ära elada.
Tõenäoliselt ei vaja mainimist, et kui tudeng käib kooli kõrvalt tööl, siis ei saa ta täielikult koolitööle pühenduda. Selle tagajärjel võib nii mõnelgi tudengil tekkida probleem ülikooli õigel ajal lõpetamisega ning sellega väheneb tudengite arv, kes suudavad kraadi nominaalajaga omandada.